Prangli — Põhja-Eesti ainus põlisasustusega saar

by | veebr. 26, 2018 | Prangli

Prangli on ainus saar Eesti põhja­rannikul, kus on säilinud veel põlisasustuse järjepidevus. Iga riigi majandusarengut ja rahva eluolu mõjutab territooriumi geo­graafiline asend, ka ühe riigi eri piirkonnad erinevad seetõttu üks­teisest. Eesti väikesaared on omanäolised ning salapärased, kuid nende asustus väheneb pidevalt. Kui enne Teist maailmasõda oli Eestis üle 30 asustatud saare, siis praegu on püsiasustusega väike­saari vaid kümmekond. Nende elanike arv küündib vaid veidi üle tuhande ja sealjuures peaaegu poole sellest arvust moodustab Kihnu eianikkond. Massiline emigreerumine ja sunniviisiline väljasaatmine laostasid saarte majandust ja vaimu, kuid siiski on veel väikesaari, kus on põlvest põlve kõigile raskustele vaatamata edasi elatud ja esivanemate traditsioone säilitatud.

Prangli saare rahvastikust

Nagu teistel Eesti väikesaartel on Prangliski Iäbi aegade rahvaarv kõikunud, kuid arvatavasti see üle 500-600 inimese kunagi tõusnud ei ole. 1934. aastal elas saarel 469 inimest. Teise maailmasõja ajal aga langes see arv järsult. 1944. aastal põgenes üle Soome lahe 41-st perest 109 täiskasvanut ja 33 last. Tol ajal elas ühes talus mitu põlvkonda koos ning sellest võib järeldada, et osa pereliikmeid jäi kodu hoidma, enamasti vanemad inimesed. Seega tõi nooremate saareelanike lahkumine Pranglist kaasa rahvastiku vananemise. Aastal 1974 elas saarel 179 inimest. Viimase kolmekümne aastaga on rahvaarv pidevalt vähenenud (keskmiselt 3 inimest aastas) (vt tabel 1).

Tabel 1. Prangli saare elanike arv aastate lõikes

aasta 1974 1984 1989 1990 1995 2001 2003 2010
elanikke 179 145 134 138 125 111 100 80

 

Aastatel 1945-1992 asus saarel Nõukogude armee sõjaväeosa, mistõttu paljud Prangli naised abiellusid teisest rahvusest meestega, kes jäid saarele mõneks ajaks elama, aga lõplikult kohaneda ei suutnud. Nõukogude korral ei õnnestunud lõhkuda siinsete elanike traditsioone. Just range piiride valvamine lasi pranglilastel omatahtsi elada: käidi kirikus, peeti pühapäeva ja kiriklikke pühi.

Hariduselu ja väljavaated saare tulevikule

Lapsi on koolitatud saarel juba üle 140 aasta. Esimesed kool-meistrid olid saare oma mehed, kes õpetasid Iapsi oma talus ja oma raha eest. Koolmeistrid lugesid kirikus jumalasõna, mängisid orelit ja olid ka kõvad kalamehed ning hülgekütid. Lastel pruukis vaid mainida, et kuskil on hüljest nähtud ja tunnid jäeti ära.

Praegu on Pranglis põhikool, kus viimase kolmekümne aasta jooksul on püsinud õpilaste arv enam-vähem stabiilsena (vt tabel 2). Kas haridus, mille õpilane saarel Iiitklassis õppides omandab, võimaldab tal ka edukalt mandril õpinguid jätkata? Statistika näitab, et viimase kaheksa aasta jooksul on peaaegu kõik Prangli Põhikooli lõpetajad jätkanud mandril kesk- või kutsehariduse omandamist.

prangli kool

PRANGLI KOOL

Tabel 2. Prangli Põhikooli õpilaste arv aastate Iõikes

aasta 1979 1984 1989 1994 1999 2002 2003 2008 2010
elanikke 26 15 19 26 25 18 13 15 10

Prangli saare elanik Lilli Piirisaar (1926-2005) väidab:

Kui 6 klassi sai lõpetatud, oli käekiri ilus, lugemine ja arvutamine selge, osati laulda kirikulaule ja tunti piiblilugusid. Prangli koolist sai hea hariduse, kõrgemasse kooli minekut takistas vaid rahapuudus.

Ka tänapäeval nõuab laste koolitamine mandril vanematelt suurt lisakulu. Kuid just tänu põhikooli säilimisele saavad Iastega pered saarel elada. Õnneks pole siin veel jõutud samasse seisu mõne teise Eesti väikesaarega (Abruka, Piirissaar), kust noored pered lahkuvad, kuna pole kooli või ei saa kooli avada seetõttu, et pole lapsi. Väikesaare kooli valikud õpilaste huvitegevuse korraldamiseks on küll piiratud, aga hea tahtmise juures leiab ka siin hulgaliselt võimalusi.

Laste arengu seisukohalt on Prangli keskkond ideaalne, sest enamikul lastest on lisaks vanematele ka vanavanemad käeulatuses. Tööd, eriti suvel, jätkub küllaga, sest oma tarbeks peetakse loomi, kasvatatakse kartulit ja aedvilja. Koos vanematega tehakse jõudumööda koduseid töid ja käiakse võrgul. Isad võtavad lapsed kaasa linnujahile, mis on tänapäevani suurema osa saare meeste lemmikharrastus. Igipõline komme on siin laarikul käimine — pärast tormi otsitakse mererand läbi, et iga vähegi väärtuslik puunott või muu leid koju tuua. Vanasti märgistati iga leitud asi oma peremärgiga. Siiani peetakse kinni igipõlisest tavast, et keegi võõrast vara ei himusta. Tüdrukud õpivad vanaemade kõrvalt käsitööd ja muid koduseid tegemisi, mis on saartel olnud ikka naiste päralt. Prangli põliselanikud, kes siin juba pere loonud, ei soovi saarelt lahkuda. Lähevad noored, kes leiavad mandril paremad eneseteostamise võimalused, ning see toob kaasa saare elanikkonna kahanemise ja vananemise. Saare pered on olnud aastate jooksul väga püsivad ja lasterohked. Viimastel aastatel on aga sündivus järsult langenud, kuna noori peresid juurde ei tule. Prangli saare elanikud tajuvad ohtu, et õige pea võib katkeda põlisasustuse järjepidevus. Seda näitab vaid aeg, kas Eesti riigi regionaalpoliitika suudab toetada püsiasustuse säilimist väikesaarel ja kas uuel põlvkonnal õnnestub jääda Prangli järjepidevuse kandjaks.

Kalapüük

Juba sajandeid on siinsetele elanikele andnud leiva lauale füüsiliselt raske kaluritöö. Kalapüük oli perede peamine sissetulekuallikas. Tihti pidi kalaotsingutele Pranglist kaugemale sõitma, kas siis Soome poole või Naissaare äärde. Kel Naissaarel sugulasi elas, läks kohe mitmeks nädalaks oma paatide ja võrkudega võõrsile. Noored käisid Naissaarel suviti raha teenimas, võrku parandamas ja lapsi hoidmas, sest seal oli võrreldes Prangliga elujärg palju parem: talud suuremad, maad ja kala rohkem ning linn ka lähemal. Suvel käidi mandril sulasteks ja nii kujunes välja tutvusringkond, kellega mandril kaupa teha. Talvel püüti jää peal turski ja müüdi kokkuostjatele, kes müüsid need linnas edasi. Veel 20. sajandi alguses käidi öösiti gaasilambi valgel ahinguga haugi- ja angerjapüügil. Siiga ja lõhet siis ei olnud, kuid haugi ja angerjat sai ka võrkude ja rüsadega püüda ja ära müüa. Kilu-räimepüügi aeg oli 20. sajandi algul eriti raske, sest kala pidi ise oma paatidega linna viima. Õhtul lasti võrgud merre, keskööl tõmmati välja, nopiti kalad ära ja võrgud lasti uuesti vette. Hommikul vara sai teise saagi. Kalad korjati rannas männijuurtest punutud korvidesse, pesti merevees puhtaks ja valati kastidesse, millega saadeti Tallinna. Seal aitasid sadamatöölised kalad maale tassida ja turule viia. Maga­miseks praktiliselt aega ei jäänudki. Naised käisid vahepeal kodus süüa tegemas ja loomi talitamas, siis tulid tagasi, et katkiseid kala­võrke nagide all parandada, sest õhtul merele minnes pidid võrgud korras olema. Eks jõulude ajal maga, trööstiti ennast. Laupäeva õhtul merele ei mindud, siis sai ühe öö korralikult magada. Kolhoosi ajal aga pühapäeva pidada ei lubatud, Prangli mees Ervin Piirisaar meenutab: Üksvahe tehti selline seadus, et omale võis ainult poolikuid kalu koju viia ja pühapäeval puududa ei tohtinud, siis pidi seletuskirja tegema. Sa olid ju riigi vastane kui pühapäeva pidasid. Äripäevadel ei küsinud sult keegi midagi, kui merele ei läinud.

prangli kalapüük

prangli kalapüük

Kunagi käidi kala püüdmas perekonniti purjepaatidega, igal perel eri värvi puri paadil peal. Kuid juba 1921. aastal üritati grupeeruda ja asutati Prangli kalameesteselts. Seegi organisatsioon lagunes kasi­nate sissetulekute tõttu. 1949. aastal loodi kolhoos Noor Kaardivägi, 1961. aastal ühines see S. M. Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosiga ja kalurite elu paranes märgatavalt: jätkus tööd ja leiba. Alates aastast 1993 tegutseb Pranglis kalandusühistu.

Laine Piirisaar meenutab:

Oli aeg, kui käisid merel ka naised, ja muidugi oli see töö neile väga raske. 1961. aastal loodud näidiskalurikolhoos võimaldas naistele ka muud tööd, kuigi mingit valikuvõimalust ei olnud: nii kui suitsutsehh avati, läksid kõik saare naised sinna tööle. Kuna töö oli tasuv, hakkasid ka pensionärid kala suitsutama. Töö käis kolmes vahetuses ja kokku töötas seal naisi üle kuuekümne. Aga saare naine on juba kord selline kange, kes õiglust nõuab: leiti, et mandriülemused teevad liiga ja korraldati streik. Ülemused tulid saarele, vallandasid streigi korraldajad ja lisaks ka kõik pensionärid. Suitsukuur tegutses edasi vaid 24 naisega.

Kaheksakümnendate aastate alguses hakati räime asemel turska püüdma ja naised said uue töö — tursarookimise. Suurte ja talvel lisaks ka külmunud turskadega polnud just kerge hakkama saada, aga kümmekond naist ikka ametit pidas ja sealhulgas oli ka päris noori tüdrukuid. Kui turska jäi meres vähemaks, pani kolhoos naised kindaid kuduma. Normid olid suured: paar päevas ja kel eluaegsest raskest tööst näpud kanged, maadles kinnastega kodus poole ööni. Kui kolhoos mandril lambakasvatusele lõpu tegi, polnud naistel enam millestki kindaid kududa ja neid õpetati ümber hoopis kindaid õmblema: loodi õmblustsehh, mis töötas kuni kolhoos lagunes.

Viimastel aastatel on kalanduse osakaal vähenenud, kuid suvekuudel käib saarel hulgaliselt külalisi. Turisti meelitab saare omanäolisus. Peatänavat ääristavad tihedalt üksteise kõrval seisvad kalurielamud: väikesed ja armsad. Sealt minnakse hommikul võrgule, et kas või oma pere tarbeks kala lauale püüda.

Ettevõtluse arendamine ei ole eesmärk omaette, vaid vahend saare­rahva tööhõive parandamiseks ja sissetulekute suurendamiseks. Seni kuni saarlane saab veel vana moodi elada, ei hakka ta nii kergelt uuendusi tegema.

Saarte Instituudi poolt 1997. aastal korraldatud küsitluse andmetel on 90% prangilastest oma eluga enam-vähem rahul. Materiaalsetest väärtustest kõrgemale seab Prangli elanik oma kodu ja saare.

Põllumajandus ja loomapidamine

Prangli väikesed põllumaalapikesed asusid vanasti õuedest kauge­mal, kuskil metsa või mere ääres. Seal kasvatati oma pere tarvis kartuleid ja porgandeid. Kapsad ja kaalikad osteti linnast turult. Mõnel talul asus kelder kohe mere ääres, et paadilt aedvilja kaugele poleks vaja kanda. Talvel sai seda siis vähehaaval koju viia, kuidas vajadust oli. Suurematest peredest käisid lapsed suviti ka mandril taludes abiks ja said tasuks toidukraami: kartuleid, kapsaid, kaalikaid ja isegi herneid ning pähkleid. Maal käidi toidukraami vastu vahetamas ka kala, põhiliselt 20-25-Iiitristesse puunõudesse soolatud kilu ja räime. Otra ja nisu kasvatati väga vähe, leivavili toodi kõik mandrilt ja siis jahvatati oma veskis, kel oli. Peamiselt osteti valmis jahu. Väikese mootorpaadiga sõideti Tallinna Kalaranda, vahel võeti ka soolatud kala või võid müügiks kaasa. Enamasti osteti vajalik kaup turult. Pärast lasti käru- või voorimehel kraam paadile tuua. Isegi metsamarju, mustikaid ja pohli, pidi turult ostma, sest Prangli marjad sõid lehmad-lambad ära.

Kevadeti mindi turule põrsaste järele, need kasvatati piima ja jahuga sügiseks suureks, vaid üksikud pered ostsid põrsad odavama hinna pärast juba sügisel. Ühest-kahest seast pidi jätkuma soolatud liha terveks aastaks. Piima saamiseks peeti enamasti kahte lehma, lisaks kasvatati ka üks mullikas ületalve. Lambaid peeti rohkem villa ja nahkade tarvis, aga ka toidulauale kulus lambaliha ära. Sügiseti tapeti mitu lammast korraga ja soolati tünni. Ka vasikaliha soolati. Mõnes peres oli kombeks suvel päikese käes soolatud sealiha kuivatada.

Hobuseid peeti enamasti kahe-kolme pere peale. Need siis käisid talust tallu, ühel nädalal söötis üks pere, järgmisel teine. Isegi lehma jagati mõnikord mitme pere vahel.

Heinamaa oli talude kaupa jagatud siiludeks nagu põlludki. Karjamaad olid ühised. Suvel aeti igal hommikul Iambad saarel kahte ja lehmad kolme karja, öhtul korjas iga pere oma loomad kokku ja ajas Iauta. Heina- ja põllumaid ning õuesid, kuhu Ioomad minna ei tohtinud, piiras lattidest tara või kiviaed. Nii pääsesid Prangli lapsed karjaskäimisest.

Eluolu ia toitumistavad Prangli taludes XX sajandi esimesel poolel

  1. sajandi esimesel poolel sõltus toidulaud nii pere suurusest ja majanduslikust olukorrast kui ka otseselt sellest, milline oli hülge- või kalapüügi aasta. Hülgejahiks sobis pikk külm talv, mil hülged pidid tahes-tahtmata jääl poegima. 1914. aasta Postimees kirjutab, et Prangli mehed said haruldase hülgesaagi osalisteks 1907. ja 1914. aastal. Kalapüük oli põhiliselt suvine tegevus. Prangli saarel käidi kalapüügil harilikult maikuu aigusest septembri lõpuni, s.o viis kuud, siis suundusid kalad saarte ümbrusest Soome rannavetesse. Põhjalikuma ülevaate saare eluolust ja toitumistavadest annavad Prangli saarel elavate eakate inimeste meenutused, mis kajastavad teavet perede suurusest ja majanduslikust olukorrast 20. sajandi esimesel poolel. Elumajad ehitati väikesed, aga ühes leibkonnas oli sööjaid palju.
  2. sajandi esimesel poolel koosnesid väikesed talumajad enamasti köögist, toast ja kahest kojast. Eeskoda oli väike, kuid aknad kolmes seinas muutsid ruumi valgeks ja avaraks, pimedast vahekojast pääses tuppa ja kööki. Mõnes talus käidi tuppa vaid läbi köögi. Suuremad elamud ehitati sedasi, et köök jäi keskele ning ühele poole kööki köetav tuba ja teisele poole 3-5 aknaga külmtuba, kus elati vaid suvel või mida kasutati palvetoana. Pühapäeviti pärast kirikus käimist loeti palvetoas jumalasõna, lauldi ja mõnel pool kaeti pidulikuks lõunasöögiks valge linaga Iaud.

Enamasti elas ühel õuel mitu peret (näiteks vendade pered), kuna maad oli vähe. Talud asusid kas väga lähestikku või omasid hoopis ühist vaheseina. Sellises ridaelamus võis elada kaks-kolm peret, igal oma väike eeskoda ja eraldi sissekäik. Kaev oli õue peal ühine, kuid laudad, keldrid, aidad, kambrid ja saunad olid iga pere tarvis eraldi. Kaheosalist suitsusauna köeti laupäeviti 2-3 nädala tagant ja esmas­päeviti pesti pesu, sest saunaruumid olid selleks veel piisavalt soojad.

Kõik hooned pidid pisikesele õuele ära mahtuma. Laudad ja kambrid ehitati pikad ja mitme kõrvuti uksega. Nii hoiti materjali ja ruumi kokku. Kui aja jooksul mere äärest korjates paras ports lauajuppe kogunes, võis järgmise kolmeseinalise hoone jälle otsa juurde ehitada. Kuna ehitusmaterjaliga oli kitsas käes, siis vahel elas ühes köögis-toas ka mitu peret, vähemasti kolm põlvkonda koos. Nii koosnesid leibkonnad tihti vähemalt kümnest inimesest, aga oli ka nelja-viie Iiikmelisi peresid, see olenes perekonna laste arvust. Keskmiselt kasvas pere kuuest lapsest üles viis, sest tihti levisid nakkushaigused (difteeria, sarlakid, verine kõhutõbi), millest jagu ei saadud. Ka kaheksa-üheksa lapsega pered polnud haruldus, aga mida suurem leibkond, seda kitsam oli toiduga, sest ega Ioomi ja maad seepärast rohkem polnud, võrgulkäijaid aga küll.

Köögi ja tubade sisustus oli lihtne. Kööki mahtus tavaliselt väiksem laud ja mõned toolid, seinale paar riiulit maitseainete, tee ja muu vajaliku jaoks. Taldrikud pandi riiulile pulga taha serviti. Kuskil nurgas leidus koht veeämbrite tarvis ja toapoolse seina ääres asus pliit koos leivaahjuga, mille kerise osa jäi tuppa.

Toas seisis tavaliselt üks piklik söögilaud toolidega ja paar lahti­tõmmatavat voodit, millele kogu pere magama mahtus. Lasterohketes peredes magasid väiksemad ristipidi voodis. Madratsid ja padjad täideti merelinnu sulgedega, sest pea igast perest käidi Iinnujahil. Kappe polnud, riided rippusid enamasti toa ja kambri seinal nagides, valge riie kaitseks üle. Puhast pesu hoiti pesukorvis või kummutis, mida tüdrukutele ikka kodust kaasavaraks kingiti. Toas parandati võrke, kedrati Iõnga ja kooti kangast. Elektrit polnud ja õhtuti näitas valgust petrooleumilamp. Enne kui toas nii pimedaks läks, et lambi pidi süütama, peeti videvikku. Kui muidu külaskäimise kommet pol­nud, siis videvikus kogunesid küla mehed mõnda suuremasse tallu kokku, et rääkida jahi- ja kalamehejuttu.

Toiduvalmistajaks peres oli alati ema ja toiduvalmistamise aja määras kalal käimine. Kui tuli minna merele, siis mindi ja lepiti vaid kaasa­võetud leivakotiga. Tavaliselt valmistati söök köögis pliidil, kus keedeti enamasti uhhaad, suppi või putru. Ka merelinnu- ja hülgeliha valmis­tati pliidil ning ainult pühapäeviti keedeti liha ja kartulit. Levinud oli komme toitu korraga suurem kogus valmistada ning putru ja mere­linnuliha järgmiseks toidukorraks pannil soojendada.

Pliidi pealt köeti leivaahju, söed sai siis pärast kütmist hõlpsasti pliidi alla tõmmata. Leiba küpsetati vastavalt vajadusele ja samal päeval valmistati ka alati pirakat: kas siis potiga leivaahjus või panniga kerisel. Leivaahju keris sobis ka kalade küpsetamiseks ning õunte kuivatamiseks. 20. sajandi keskpaiku ehitati tubadesse raudahjud ja siis hakati seal nii pirakat kui ka teisi toite valmistama. Toiduvalmista­miseks ahjus kasutati malmist potti ja tulejalgu.

Soolaliha kasutati küll paljudes toitudes, kuid hästi peeneks hakitult, et liha vähem kuluks. Suurema tükina keedeti pliidil või küpsetati kerisel liha tavaliselt pühapäevaks või pühadeks. Ainult hapukapsa- ja herne­supi sisse käis üks suurem lihatükk. lgas talus keedeti alati jõulu­toiduks soolatud seapead ning vastlapäevaks jäeti seajalad. Värsket liha vanemad inimesed toiduvalmistamiseks ei kasutanud, ainult maks ja magu keedeti kohe verivärskelt soolases vees pehmeks ja pandi suure tükina la uale. Laud kaeti olenevalt ruumide ja pere suurusest kas tuppa või kööki. Supp anti lauale ühes suures nõus, aga linnu-, sea-, lamba- ja hülgeliha keedeti küll koos aedviljaga samas potis. kuid lauale pandi kõik eri kaussides: kapsas, kartul ja liha eraldi, vaid porgand-kaalikas koos. Liha ja aedvilja keetsid külanoored peale mardi- või kadrisandiks jooksmist ühiselt kuskil suuremas köögis, santidele anti alati tükike soolaliha ja kartulit, porgandit, kapsast sinna juurde.

Lihatünni tühjenemine ei toonud veel nälga majja, sest kala ja merelinde toidulauale panemiseks ikka jätkus. Leivapuudust ka polnud, kuid saia küpsetati vaid suuremateks pühadeks, tavaliselt kaks korda aastas. Jõukamates peredes tehti sepikut, aga tavaliselt leppisid Iapsed pühapäeva hommikuti prakelduse või pannkooki­dega. Pühapäevatoitudeks oli veel riisipudru mustikakisselliga või krüünvel. Jõuludeks valmistati alati valged tanguvorstid köömnetega ja jõukamates peredes tehti ka riisivorste. Õlu ja kali kuulusid samuti jõulude juurde ja seda tehti mitmel erineval moel, kas leibadest või suhkrupeedist. Argipäeval joodi enamasti nõmmeliivateed, moosivett või piima. Moosid keedeti enamasti suhkruta ja pandi talveks pudelitesse või purkidesse. Kohvijoomine polnud küll eriti levinud, aqa mõnes peres siiski munakohvi tehti. Võid valmistati nendes peredes. kus piima laste ja sigade söötmise kõrvalt üle jäi, Pranglis tehti ainult hapupiimavõid. Võipiimast keedeti rukkijahuputru.

Perekondlikke tähtpäevi polnud kombeks tähistada. Kui kirikuõpetaja last ristima tuli, siis pakuti talle liha-klimbisuppi. Küll aga oli kombeks võrguparandamise või kartulivõtmise talgud korraldada ja siis talgulis­tele süüa pakkuda, näiteks tursakotlette. Retseptid Prangli ja teiste saarte toitudest on avaldatud kogumikus Rannarahva toidud XX sajandi 1 poolel.

Kui Sa tahad Prangli kohta rohkem teada ning sinna minna, siis võta meiega ühendust SIIN või helista +372 5257 228.

 

Kirjutanud Tiina Piirissaar
Ümber kirjutatud Harjumaa muuseumi raamatust “Prangli kogumik”.