Prangli saar ning selle ajalugu ja loodus

by | märts 13, 2018 | Prangli saar

Prangli saar asub Põhja-Eesti rannikumadalikkul, mida liigestavad arvukad lahed, neemed ja poolsaared, olles valdavalt orienteeritud kagust loodesse. Niisugune nähtus on tegelikult hiiglaslike jäämasside liikumise käekiri, mis on säilinud jääajast tänapäevani. Neemed ja poolsaared jätkuvad merepõhjas künnistena ja kerkivad saarte ning karidena taas veepinnale. Sagedamini aga moodustuvad salalikud leetseljakud – alaline varitsev oht kalurile ja laevnikule. Ihasalu ja Kaberneeme poolsaare mõttelisel pikendusel trotsivad laineid viis saart, tungides ebaühtlase kivise keena Soome lahte. Loodest alates on need Koipsi (0,34 km2), Rammu (1,03 km2), Aksi ehk Väike Prangli saar (0,54 km2), Prangli saar (6,44 km2) ja Keri (0,05 km2). Aegnalt, Viimsi poolsaarelt või Neemerannast paistavad nad uudishimulikule silmale kitsaste tumedate viirgudena. Paraku on romantikat neil karmidel meresaartel vähe olnud, seda enam aga muret ja vaeva igapäevase leiva pärast. Ja saarte inimestel on leib alati olenenud kalaõnnest. Kalaga oli seotud kogu elu, tihtipeale surmgi.

Prangli saar

Prangli saar, nagu ta naabersaaredki, hakkas kerkima merepõuest Läänemere limnea staadiumi teise järgu ajal, s.o. umbes 3500 aastat tagasi. Üha kasvades neotektoonilise maakerke tõttu, on ta võtnud oma tänase, kuid mitte lõpliku kuju: meri annab järjest enam maad vabaks. Kui näiteks möödunud sajanid teisel poole merekaardil näeme Leigarit iseseisva laiuna, siis nüüd on ta muutunud neemeks. Vanemad inimesed mäletavad, et lained mühanud nii mõnelegi taluõuele palju lähemal kui praegu. Tõsi, veel ajavad tormitõusud merd rannaniitudele, ent üleujutused jäävad ajutiseks. Prangli saar kasvab. Saare geoloogiline ehitus on Eesti kohta küllaltki erandlik: siin lasuvad kvaternaarsed, Maa noorima geoloogilise ajastu setted otse kristalsel vundamendil. Senistel andmetel esineb säärane nähtus meil veel ainult Meriväljal. Reljeefilt on Prangli tasane, kerkides vaevumärgatavalt kagus ja idas. Põhimaterjal on liiv ja jäme kruus. Läänes ja loodes leiame munakalist moreeni , kirdes satume tuiskliivadele. Kõikjal aga tabab silm igas suuruses, värvis ja kujus rändrahne, just nagu oleksid kogu maailma kivid Pranglile kokku kantud. Mandril kindlasti looduskaitsele pretendeerivad hiidrahnud jäävad siin lihtsalt teiste endataoliste varju – lausa rändrahnude inflatsioon! Eriti rikkalikult on kivimürakaid puistatud Liimeneeme, Eeslahe ja Nullikari randadele. Jahukaril näidatakse Lambakivi, mille pinnal lohukesed nagu lamba sõrajäljed . Mölgineeme juures seisavad Laeva-, Konna- ja Vinnakivi. Vanakabelineeme kohal meres on Hundikivi – seal tapetud kunagi suur hall hunt. Ülesaarelõukas trotsib laineid lauana lame ja madal Laiakivi. Inimese parema jala jälg paistab Punasel kivil Kõrvemetsas, vasaku jalaga on astutud Kotkakivile Järvesoometsas. Estalirannas uppus laulatuselt saarele tagasi purjetanud noorpaar, rändrahn sel paigal kannab Peiukivi nime. Kiburikari jätkub vee all Nõiakivisäärena ning sirutab lainetest välja Nõiakivi, mis veel vanavanaisade aegu öösiti salapäraselt hiilanud. Ja nii edasi ja nii edasi… Ohvrikivide kohta seni andmeid ei ole. Niinimetatud liukivide hulka kuulub Punakivi.

Punane kivi

Punane kivi

Suur hulk võimsaid rändrahne lebab merepõues ja ohustab kalureid. Siin-seal leidub soosetteid, andes tunnistust kunagistest rannajärvedest. Pranglil kannab soo nime iga pisemgi liigniiske lohuke. Liivsääreneemel on Üllivasoo, Mölgineeme juures Mölgisoo, Aukuranna taga Alesoo, Innuneeme kandis Suuressoo, Ülesaareranna kõrval Väessoo, üsna pisikesed on Praaganiidi-ja Uhasoo. Rohkem huvi pakuvad Järvesoo ja Mustakoopasoo. Neist esimese kohal virvendas mitmesaja aasta eest nüüdseks kinnikasvav Toomikajärv. Siis tuli keegi mõttele kaevata kuivenduskraav ning nüüd näeb veesilma üksnes kevaditi või pärast ohtraid vihmu. Aga paarsada aastat tagasi, seda tunnistab 1751.a. kaart, oli Toomikajärv sopilise kontuuriga ja küllaltki suur. Samal kaardil märkame Prangli lõunaosas teist järve. Praegu lirtsub seal Mustakoopasoo, mille keskel kaks Mustakoopajärvedeks nimetatud tümapõhjalist loiku. Neid ühendab lähedase lahesopiga — Mustakoopalõukaga — niretaoline Mustakoopajoom. Kuid eelmisel sajandil oli Mustakoopajoomes saare parim sadamakoht, kuhu päevavalges sõitsid sisse kalapaadid, öös ja udus aga paadid Soomest salakaubana toodud soolaga. Keegi ei oska enam seletada, miks on paigal säärane kummaline nimi. Ei ole ju olemas mingit koobast, rand on madal ja luidetetagi. Ehk oli lähedases võsas salakaubitsejate või koguni mereröövlite peiduurgas? Mustakoopajärvedest mõnevõrra ida pool leiame veel ühe veesilmadega lohu — Leetseljaioigu, kunagise jäänukjärve aseme.

Prangli rannajoon on eriti läänes ja loodes tugevasti liigestatud. Arvukalt on neemekesi ja lõukaid. Vahetpidamata sünnib merest uusi karisid, vanad kasvavad saarega kokku. Juba ongi neemeks muutunud rida omaaegseid tillukesi satelliitsaari: Leigari, Pikk-kari, Nulli-kari, Jahukari, Kiburikari ja teisigi. Satelliitsaarte arv pole konstantne, vaid oleneb veeseisust ning kõigub 30 ringis. Suurimad on Tiirlood ja Seinakari Loo-otsa edelaranna all. Leetseljakuid nimetatakse Pranglil karideks ja kehvliteks. Mainigem Kanepilaeva- ja Takukehvlit, Apelsinilaevamadalat ja Laevakari, mis on nime saanud kunagistest laevaõnnetustest. On veel Vennaste-, Umb-, Ühekivi- ja Vahekehvel (viimast tuntakse ka Vahemadala ehk Nygrundina), Ulkmadal, Näckmannimadal (s. t. näkimadal), Pudrumadal, kus vanasti olevat kalu olnud nii tihedalt nagu putru jne. Suurimad neemed on loodesse sirutuv Loo-ots ehk lihtsalt Loo ning edelasse pööratud Rivimaa ehk Rivi. 1751.a. kaardil on viimase nimi Suurneem.

Prangli kõrgeim punkt on Kullamägi, ulatudes merepinnast umbes kümne ja jalalt mõne meetri kõrgusele. See asub Ülesaareranna lähedal kaupluse juures ning moodustab osa Ülesaaremäest, luitekõrgendikust. Rahvas teab rääkida, et sinna olevat maetud mereröövlite kulda. Eelmisest mõnevõrra madalam on Suuressoomägi samanimelise soo ja Alesoo lähedal. Künkal elanud mereröövlite kange naispealik Helena. Suuressoomäest edela suunas minnes satume Kõrvemetsas Punasekivimäele. Varem mainitud 1751.a. kaardile on sliski kantud ainult üks kühm, vist oli see meresõitjaile vajalik tähis. Veel nüüdki on antud paigas, saare kaguosas, kõrgeid luiteid. Küngas on kaardil nimeta ja praegugi ei osata ta nime öelda. Küllap aga kutsuti seda Iihtsalt Muhuks, millele viitavad ligidal asuvad Mousöäreneem ja -Iõugas. Seletuse annab üks varasem allikas, kus leiame nime Muhusäär.

1924.a. avastati Pranglis maagaasi, mida uuriti põhjalikult alles 1940-ndate aastate keskel ja aastail 1958-1961. Puuraukudest sügavusega 70-130m tungis völja metaan. Kuid vaatamata parajale kalorsusele ei osutunud selle varud tööstuslikus mõttes küllaldasteks. Gaasi esineb kolmel tasapinnal. Ta on tekkinud enne viimast jääaega Soome lahe nõkku kogunenud orgaanilistest setetest, mis mattunud uuemate setete alla.

Saare läänerannal, kontuurilt kotikujulises suures Eeslahes on juba 1930-ndatel aastatel kindlaks tehtud ravimudasid. Ehk on sellest tulenenud lahe vähem tuntud nimetus Mudalaht. Siin on nii mõnigi hädaline käinud end omaalgatuslikult ravimas. Praegu on Prangli meremuda reservis.

Taimkate on mitmekesine. Ida- ja kaguosas on palu- ja nõmmemännikud, kesk- ja lääneosas laiuvad puisniidud sangleppade, sookaskede ja pihlakatega. Mere ääres, eriti läänerannikul, on soolalembese taimestikuga rannaniitusid. Kirdesse aga jäävad lausa taimkatteta Iiivased alad. Peale suuremate puude hakkab silma kadakaid, pajuvõsa jo paakspuid. Metsarikkustest mainigem pohli, mustikaid, männiriisikaid ja puravikke. Kriipsutame alla, et Prangli jääb lääne- ja idapoolse levikualaga taimeliikide piirile. Me ei leia Põhja-Eestile tüüpilisi kukemarjanõmmesid, kuigi seda taime on kohati üsna tihedasti ja enamasti mitmemeetrise läbimõõduga ümarate vaipjate laikudena. Soistes paikades on leitud lääne Eestile iseloomulikku porssa. Huvitavamatest taimedest märkigem rand-ogamaltsa, harilikku soolarohtu, soolikarohtu, randluga, haisvat jooksjarohtu ja täpilist käppa. Roomavat metsvitsa, mida Eestis just kõikjal ei esine ja mille kasvukohana taimemäärajad annavad järvekalda ning niiske niidu, kasvab Prangli päris kuivadel metsaalustel. Ja kui juba metsast jutt, siis teadkem, et siinne männik on pinnase- ja tuulekaitsemetsana range kaitse all! Pranglis korjatakse metsast vaid hagu ja tuulemurdu, kütte- ja ehituspuit tuuakse mandrilt.

Loomastikku võib julgelt nimetada kasinaks. Harva volksab rohus jänes või hüppab oksalt oksale orav, veelgi harvemini tuleb jääd mööda saarele rebane. Viimane hunt lasti maha 1890.a. Siile oli vanasti nii palju, et neid rästikute hävitamiseks Soomegi viidi, nüüd aga on siilide arv märgatavalt kahanenud. Seevastu on rohkesti siginenud mügrisid (vesirotte). Nad on haaranud oma valdusse peamiselt haritud maad. Juba on pranglilased mügride survel likvideerinud oma kartulipõllud Tiirlool ja Seinakaril. Raske on nendega võidelda, kuigi lisaks kassidele on ka Prangli koerad agarad mügrisid püüdma. Rohkem on saarel linde: ligi 40 liiki ranna- ja veelinde  ning 9 liiki värvulisi. Valdavalt leiame naeru-, hõbe- ja kalakajakat, jõgi- ja randtiiru, tuttvarti, tõmmuvaerast, punajalgtildrit, hahka, Iiivatülli, meriskit, kiivitajat, koovitajat, põldlõokest ja linavästrikku. Suitsu- ja räästapääsukeste arv aga on viimasel ajal märgatavalt vähenenud. Läbirännul peatuvad Prangli rannavetes luiged, haned, kosklad, aulid ja vardid. Aastail 1956, 1958, 1960 ja 1962 korraldati siin linnurändevaatlusi.

Saare elanike jutu järgi olevat kevaditi kõik keldrid pisikesi sisalikke täis. Madusid oli vanasti päris palju. Ühes kohas kõik kihisenud rästikutest, seda hakatud Ussikariks kutsuma. Nüüd näeb neid üpris harva.

Prangli ja teiste siin käsitletavate saarte ilmastik on mere mõju all. Sügised ja talved on soojemad, kevaded aga külmemad kui Tallinnas. Kevad ja suvi hilinevad Tallinnaga võrreldes kaks nädalat, ent ka öökülmad saabuvad hiljem kui mandril. Sügiseti matavad saare tihedad udud, mida siin nimetatakse tohudeks. Talvel ei ole alati Prangli lähedal jääkatet. Merehoovuste toimel moodustuvad jäärikastel talvedel omamoodi jääkuhilad, saarlaste sõnapruugis krunnid, mis tassivad rändrahne paigast paika ja lõhuvad klibuvalle.